Eestikeelne Piibel 1997
Iiob 31 Kas ma panin oma lootuse kullale või ütlesin ma kalleimale kullale: „Ma usaldan sind!”?Kas ma rõõmustasin, et mu varandus oli suur või et mu käsi saavutas väga palju?
Kui ma oleksin vaadanud päikest, kuidas see paistab, või kuud, mis nii suurepäraselt rändab,
kui mu süda seejuures oleks lasknud ennast salaja petta, nõnda et oleksin saatnud neile käesuudlusi,
siis oleks seegi olnud kohut väärt süü, sest ma oleksin siis ju salanud Jumala, kes on ülal.
Kas ma olen rõõmustanud oma vihamehe hukkumise pärast või hõisanud, kui teda tabas õnnetus?
Ei ole ma lubanud oma suud pattu teha, et oleksin sajatades nõudnud tema hinge.
Eks ole inimesed mu telgis öelnud: „Kes ei oleks temalt liha küllalt saanud?”
Võõras ei ole pidanud ööbima tänaval, ma avasin teekäijale oma ukse.
Kas ma oleksin nagu Aadam varjanud oma üleastumisi, oma süütegu põue peites,
sellepärast et pidin kartma suurt rahvahulka ja et mind hirmutas suguvõsa põlgus, nõnda et oleksin pidanud vaikima, ilma uksestki välja minemata?
Oh, et mul oleks keegi, kes mind kuuleks! Siin on mu nimemärk - Kõigevägevam kostku mulle! Oleks mul ometi vastase kirjutatud süüdistuskiri!
Tõesti, ma tõstaksin selle õlale, paneksin selle enesele krooniks.
Ma teeksin temale teatavaks kõik oma sammud, astuksin tema ette nagu vürst.
Kui mu põld mu vastu kisendab ja selle vaod üheskoos nutavad,
et ma olen söönud ta saaki ilma tasuta ja olen pannud ta õiged omanikud hingeldama,
siis kasvatagu ta nisu asemel kibuvitsu ja odra asemel umbrohtu.” Iiobi sõnad on lõppenud.
1. Johannese 2 ning tema on lepitusohver meie pattude eest, kuid mitte üksnes meie, vaid ka terve maailma pattude eest.